Allikas: ajakiri "Kalastaja"
Koostanud: Sven Kilusk
Fotod: Gerly Kilusk

«Tii, mes tahat. Jõkke müüda juuksva nigu’ hobese, a’ õnge ütski es putu!»
Niimoodi iseloomustab kohalik õngemees ühes Rudolf Sirge jutustuses turba.

Turba on Eesti kalastuskirjanduses korduvalt nimetatud üheks kavalamaks ja ettevaatlikumaks kalaks meie sisevetes. Millised siis on võimalused püüda seda kavalpead meie oludes novaatorliku püügiriistaga - lendõngega ?

Turvast

Maakeelne tsitaat R. Sirge jutustusest paneb lühidalt paika kogu tõe turva käitumisest. See kala on suurepärane eksponeerija, lausa modell – päikesepaistelistel suvepäevadel võib teda tundide viisi peesitamas näha. Reeglina liiguvad nad parvedena, paisutades kalamehe silmamune ja pannes kihama vere. Oma suurepärase jälgitavusega loob turb endast ettekujutuse kui ettevaatamatust ja kergestitabatavast kalast. Kuid oleks see nii...

Üldiselt ennast „eksponeeriv“ kala sööda vastu aktiivsust üles ei näita. Reegel on lihtne – kui sina näed kala, näeb ka tema sind. Seetõttu on saadud enamus turbi „ootamatult“ st. omamata eelnevalt visuaalset kontakti kalaga. Järelikult on turvapüügi üheks võtmesõnaks varjumine. Samuti peaks toimetama sööda püügikohale võimalikult kaugelt.

Turb võtab sööta jõuliselt ja peenutsemata. Võtuga kaasnevad veemulksatused on vahel niivõrd tugevad, et võivad kalameestki ehmatada. Vastupanu võib mõnikord võrrelda isegi forelliga.

Kuna turb on parvekala, võib samast püügikohast saada mitu kala järjest. Mõnikord tuleb konksu otsa jäänud kaaslast saatma terve parv –  vahel kuni 9 suurt kala.

Kulinaarsed omadused pole küll võrreldavad lõhelistega, kuid püügimõnu pakub see kala kindlasti samapalju. Lendõngega püügil on eriti hõlbus ka kala vabastada. Kokkuvõtvalt võib turba lugeda arvestavaks spordikalaks meie vetes.

Püügiaeg

Turba saab lendõngega püüda hiliskevadest hilissügiseni. Viimasest kalapüügiseadustest on välja jäetud isegi turvapüügikeeld selle kudeajal (mai keskpaik – juuni keskpaik). Turval puudub ka alammõõt.

Suvel esineb perioode, kui turb üldse ei paista aktiivsust näitavat – enamasti juhtub see suve keskel. Sel ajal juhuslikult tabatud kalade maost võib leida rohelist vetikaollust. Aktiivsuselt parimateks aegadeks võib lugeda suve algust ja sügist. Pinnaputukaga on saadud turba isegi oktoobri keskel, kui putukaid enam nähagi pole.

Ritv

Turvapüügiks sobiv lendõngeritv tuleks valida vastavalt püügijõele ja kasutatavatele söötadele. Teatavasti esineb meil turbasid nii ojasarnastes väikejõgedes  kui ka suuremates, aeglase vooluga jõgedes. Samuti võib kasutada nii kergeid pinnaputukaid kui raskemaid söötasid. Väiksemates jõgedes sobib Eesti „klassikaline“ AFTMA 4.-5. klass, suuremates mugavam isegi 6.-7 klass.

Söödad

Jõgedes, kus elutsevad turvad, on ka palju pinnalttoituvat väikest kala – viidikad, lepamaimud, teivid, väikesed turvad jne. Seetõttu väikest sööta kasutada ei saa  - vastasel juhul jäämegi sõrmepikkusi maime konksu otsast noppima.

Pinnaputukatena võib kasutada suurt surusääske meenutavat tehisputukat - „Long Leg Daddy“. Sobiva pinnaputukana turvapüügiks kasutatakse ka põrnika imitatsiooni - „Foam Beetle“.
Turba on saadud ka kalamaimu imiteeriva striimeriga - „Super Tinsel“

Kasutada tuleks võimalikult kvaliteetseid ja loomutruusid tehisputukaid, konksusuurusega 8-10. Turb ei ründa kunagi saaki pimesi, vaid tiirutab tihtipeale ümber putuka, justkui saagi ehtsust kontrollides.
 

Heitenöör

Turvapüük ei esita heitenöörile erilisi tingimusi. Kasutada võib klassikalist WF nööri, vastavalt heidetavale söödale. Pinnaputukatele WF4-5, raskematele striimeritele 
WF6-7.

Lips

Lipsu valik on teine tähtis kriteerium lisaks söötadele. Ei maksaks kasutada 0,15mm-st jämedamat lipsu – lähtudes „Stroft“ tamiili tõmbetugevusest. Kui püügikoht on „ohutu“ st. ilma rampadeta, võiks kasutada isegi õhemat lipsu. Kui rahakott lubab, pole paha idee ka „fluorcarbon“ lipsude kasutamine. Mainitud lipsumaterjal muutub vees peaaegu nähtamatuks, jäädes aga tavatamiilile veidi tõmbetugevuselt alla.

Taktika

Hea oleks, kui püügipaikade suhtes oleks tehtud piisavalt eeltööd. Lendõngepüügil ei läbita suuri vahemaid – seetõttu otsitakse sobivad püügikohad eelnevalt välja vaatluse vm info põhjal. Lendõngepüügiks sobivaimad turvakohad on kärestike vahel paiknevad sügavamad võrendikud. Kahtlemata paikneb turb ka ühtlastes, aeglase vooluga lõikudes, kuid seal hoidub ta sügavamatesse veekihtidesse, pinnalttoitumine on suhteliselt harv ja ettearvamatu ning seetõttu on kala ka raske üles leida.

Voolurikastes kohtades on aga kala hästi jälgitav, samuti sobivad kärestikevahelised võrendikud suurematele turbadele varjepaikadeks.

Reeglina pole pikad heited lendõngepüügis primaarsed, kuid turvapüügil võiks üritada sööta siiski võimalikult kaugele heita. Nii hoidume arglikku kala ehmatamast.

Pinnaputukaga püüdes sooritatakse tavaliselt heide kaldalt, suunaga kuni 45 kraadi ülesvoolu. Niimoodi jääb putukal piisavalt aega vabaks triivimiseks. Samas ei pea me ka heitenööri püügi ajal „sisse tõmbama“ ning järgmise heite sooritamine on lihtne. Kuna selle metoodika puhul heidetakse risti jõega, on eelduseks lageda kalda olemasolu ning seetõttu seda heiteviisi alati kasutada ei saa. Võime küll kasutada rullheidet, kuid siis oleme sunnitud heitma otse veepiirilt ning nii võime kalu hirmutada.

Tulemuslikum (kuid ka keerulisem) on heite sooritamine ülesvoolu, piki jõge. Niimoodi saame vajaliku ruumi taha- või rullheite jaoks ning viset võib sooritada juba kaugelt, ninapidi püügipaigale ronimata. Peale putuka langemist tuleb koheselt hakata heitenööri „sisse võtma“, tagamaks pingul nööri haakimiseks. Tugevama voolu puhul eeldab see üsnagi intensiivset lappamist, samuti on järgmise heite tegemine keerulisem – peame sissevõetud nööri tipurõngast jälle välja saama, milleks kulub aga mitu heidet.

Mõlema meetodi puhul tuleb jälgida, et pinnaputukas triiviks allavoolu loomulikult. Vähimgi „lohisemine“ reedab sööda.

Striimeriga püügil võib lisaks eelnevalt mainitud heidetele kasutada ka viset allavoolu. Sööt heidetakse allavoolu vastaskaldasse ning lastakse striimeril üle jõe „vajuda“. Ülesvoolu heites peab nööri hakkama koheselt „sisse võtma“, imiteerides niimoodi allavoolu ujuvat kalamaimu.

Lõpetuseks

Lendõngehuvilistele, kes lendõngeritva veel pihus pole hoidnud, soovitan tutvuda ka emakeelse lendõnge-õpetusega interneti leheküljel www.flyfishing.ee

Koostasin selle püügikirjelduse, toetudes oma kogemustele. Kindlasti on ka teisi nägemusi lendõngega turvapüügist. Nagu ütles kunagi Vladislav Korzets: „Kalastuses pole absoluutseid reegleid – just see kalapüügi põnevaks teebki“.

Nöörid vihisema !